Normaalse nägemise arenemiseks peavad valguskiired koonduma silmapõhjas, teravalt nägemise punktis. Sealt läheb nägemisimpulss mööda nägemisteid ajju, kus kummastki silmast tulev informatsioon liidetakse üheks pildiks. Kui mõlemas silmas on normaalne optiline süsteem ja silmad liiguvad samaaegselt, siis näeb inimene teravalt ja ruumiliselt – tal on stereoskoopiline nägemine.

Kui silma optilises süsteemis on viga ja silm murrab kiiri seetõttu normist rohkem või vähem, siis koonduvad kiired teravalt nägemise punkti ette või taha ning ajju jõuab udune ehk ebaterav kujutis. Kui ühes silmas on optiline süsteem normaalne, kuid teises mitte, siis lülitab aju hälbega silmast tuleva hägusa pildi välja ja laps hakkab vaatama normaalse optilise süsteemiga silmaga. Hälbega silm ei võta tööst osa ja seal nägemine enam edasi ei arene. Seda silma nimetatakse nn laisaks silmaks ehk amblüoopseks silmaks. Silm võib jääda laisaks ka siis, kui ta vaatab kõõrdi või silmalääts on hägustunud (kae), sarvkest on tuhmunud (põletik või trauma) või silmalaug on alla vajunud ja katab silma pupilli – silma keskel asuvat musta osa.

Nägemine areneb 6.–8. eluaastani. Mingil määral toimub areng ka hiljem, aga vähesel määral. Seetõttu peame võimalikult varakult avastama need lapsed, kelle optiline süsteem ei talitle normaalselt. Parim vanus nägemise kontrolliks on kolmas eluaasta. Laps on siis juba piisavalt suur ja arenenud, et tabelist pilte vaadata, kord üks, kord teine silm katte all. Selles vanuses on laps rohkem koostöövalmis muudekski uuringuteks, näiteks silmapõhja ja kõõrdsilmsuse vaatluseks. Kui esimesel korral laps ei taha tabeli järgi pilte öelda või ei lase arstil end uurida, siis ei tohi temaga pahandada – see kõik võib algul tunduda tundmatu ja hirmutav. Enne arsti juurde minekut võiks lapsele seletada, mis temaga seal ette võetakse. Päris paljude lastega tuleb käia silmaarsti juures korduvalt, et pikapeale harjutaks toimingute ja keskkonnaga. Last ja tema vanemaid ei saa aga rahule jätta enne, kui arst on veendunud, et nii vasak kui ka parem silm näevad kolmeaastaselt 80% ja viieaastaselt juba täiskasvanu normi.

Kui üks silm näeb halvemini, tuleb välja selgitada selle põhjus ja vastavalt ravida. Et arendada nägemist nn laisas silmas, on tavaliselt vaja kanda prille ja hästi nägev silm teatud tundideks sulgeda. Siis on ka laisk silm sunnitud tööd tegema. Arsti juures tuleb kontrollis käia 1–2 kuu tagant, et oleks võimalik jälgida nägemise arengut ja reguleerida silma sulgemise režiimi.

Lasteaias käiva lapse puhul tuleb kasvatajaid informeerida, et prille peab ees hoidma kogu aeg, ka õues mängides. Võimlemistunnis maadluse ja kukerpalli tegemise ajaks tuleks prillid küll ära võtta. Kui mõni laps peab hakkama prille kandma, on kasvatajate tehtav eeltöö rühmas eriti tähtis. Lapse endagi jaoks on oluline, et prille kandes pole ta teistest halvem. Veidi keerulisem on olukord, kui laps peab hakkama ühte silma sulgema – igal juhul on see talle ebameeldiv. Vanemad peaksid temaga tegelema ja teda igati motiveerima: “Kui sa treenid silma, siis nägemine läheb paremaks ja suurena saad autojuhiloa.” Vahel võib kasutada ka lepingumeetodit: telekat ei saa muidu vaadata, kui silm pole kinni. Praegu on võimalik prillidele panna piltidega katteid või teha näiteks ehtsad mereröövli sidemed.

Kallid lapsevanemad!

Et meie koostöö sujuks, trükkige palun enne visiiti välja laste nägemiskontrolli tabel ja mängige lapsega selle abil arstilkäiku. Lapsel tuleb kujutistele nimetused panna – õun, maja, rõngas, kast – või ütelda just sellised sõnad, mis talle tunduvad kõige õigemad. Näidake tabelit 1–2 meetri kauguselt. Laps peab vaadates sulgema käe või mingi kattega ühe silma ja nimetama kujundeid, mida Te talle näitate. Samasugune toiming ootab last ka arsti juures. Kui ta juba varakult teab, mida temaga seal tehakse, ei karda ta nii palju ja tulemused on paremad.

Tervitades
laste silmaarst Katrin

 

Laste silmaarst dr Katrin Põldvee võtab vastu Kreutzwaldi Silmakeskuses aadressil Kreutzwaldi tn 3, Tallinn.